#76 Zombinismi keerdkäigud.

Aastaid tagasi apokalüptiliste zombiefilmide tähelennuga kaasa minnes suhtusin temaatikasse meelelahutusliku ükskõiksusega. See oli hea koht, kuhu oma järjekordsed paar tundi matta ning lasta oma liigaktiivsel ajul puhata. Võtsin kogu kujutatud globaalset tulevikku teatava huumoriga, saamata tol korral aru zombinismi tegelikust ulatusest.

Ma ei mõtle siinkohal sirgete jalgadega pingviinilikult ühelt jalalt teisele kõikuvaid inimliha himustavaid hirmutisi, vaid nutiekraani lummushaardes olevatest küürloomadest – inimestest.

Kui mina veel verinoor olin, siis mäletan aegu, kui argliku noormehena tütarlastega tänaval silmsidet saavutades üksteisele naeratasime. Veel aasta tagasi vallalisena olles oli selline olukord võimalik juhul, kui ma oleksin 80 cm pikk ja kellelegi ”kogemata” peaga põlveõndlasse jookseksin. Proovides seejärel järgnevat sõimu kuidagi enda kasuks pöörata.

Kogu meie tähelepanu on koondunud meie ümber aset leidvalt telefonis toimuvale.

Mis mulle vast kõige rohkem vastukarva käib on inimestega mitte arvestamine. Vähem üleüldist hoolimist ja rohkem enesekesksust selle halvas tähenduses.

  • Kas sa lubad meesterahvana naised esimesena uksest sisse või liftist välja?
  • Poe järjekorras kärutäit kaupa lindile laadides, vaatad korra selja taha ja nähes inimest vaid mõne tootega, lubad ta järjekorras endast ette?
  • Kõnniteel ootamatuid liigutusi tehes vaatad ega sa juhuslikult kellelegi ette ei astu?
  • Autoga sõites lased inimesed üle tee või lubad vastutuleval autol enda ees vasakpööret teha, et ta ei paneks oma suuna liiklust kinni?
  • Vihmase ilmaga autoga sõites pead silmas jalakäijaid ning hoidud rööbastest ja suurtest lompidest, et jalakäijad määrdunud veest puhtaks jääksid?

Elus osaledes näen selliseid justkui elementaarseid žeste aina vähem ja vähem.

See on tore, kui me laulupeol üksteisel käest kinni hoides pisarate saatel isamaaliselt “Koitu” laulame. Samas muutub see kõik üsna väheväärtuslikuks, kui me järgmine päev samal inimesel Kristiine parklas üle varba sõidame ja keskmist sõrme näitame.

Olen endale korduvalt öelnud, “harju ära, elu on muutunud.” Samas domineeriva tundena ujub jätkuvalt pinnale mingisugune ärritav vibratsioon. Märkamine on eksisteerimise vundament, sotsiaalne protokoll. See on teistega arvestamine, meeskonnatöö osa ehk meie liigi eksisteerima jäämise tuum, ego ukse taha jätmine.

Kommunikatsioon on põhjus, miks Homo sapiens liigina püsima jäi. Meie esivanemad moodustasid inimgruppe ja tekkinud meeskonnana “söödi” teised individuaalsemad liigid ühiskonnast välja. Me oleme ajalooliselt osanud teisi liike oma kommunikatsiooniga hästi alla neelata. Täna on mul tunne, et kõige elementaarsemaid verbaalseid ja mitteverbaalseid kommunikatsiooni tavasid eirates saeme oksa, millel ise istume. Hävitame seda, mille meie esivanemad üles ehitasid. Soovitan lugeda Yuval Noah Harari “Homo Sapiens,” mis on suurepärane ülevaade meie esivanemate rännakutest läbi ajaloo.

Kuna süü ei hõlju maailmas niisama ringi, vaid on alati kellegi/millegi oma, siis omistan selle lennult igasugusele nutile. Olen nõus, et nutiliikumine on meile väga palju head teinud. Info on kättesaadav, oleme üleüldises plaanis oluliselt teadlikumad, kui kunagi varem. Teisalt on see jälle meie needus, millest kirjutab väga hästi helpguide’i artikkel. Alates uneprobleemidest, ärevushäiretest kuni täieliku kannatuse puuduse ja depressioonini välja.

Ma ei väida, et kõik nutikas on paha ja kurja juur. Vastumeelne on hoopis see, kui see võtab ekstensiivse mõõtme ja meie pilgud on suunatud üksnes seadmele, millega muuhulgas saab ka helistada ning elu kvaliteet kannatab.

Kust jookseb piir? Kuidas aru saada, millal kvaliteet muutub kvantiteediks?

Ma ise olen teinud oma elus üsna drastilised muudatused alates Facebooki ja Instagrami kustutamisest kuni nutitelefonist loobumiseni. Tõsi, minuga on nüüd natuke raskem kontakti saada ehk tuleb lihtsalt helistada. Samas olen oluliselt rahulikum inimene ja mul jääb nüüd reaalselt tähelepanu üle enda mõtete analüüsimiseks. Rahu ja vaikus on määrava tähtsusega enda sisse minemisel.

Soovitan võtta see aeg ning teha enda jaoks selgeks, kus on kvaliteedi ja kvantiteedi piir.

http://spanish-phrases.com/why-facebook-is-just-like-a-fridge/

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga