#75 Muutuse ja muutumise paradoks.

“Kes tahavad muutusi?” 97 inimest 100st tõstavad käe.

“Kes on valmis muutuma?” 3 inimest 100st jätavad käe üles.

Ma olen kooliga seotult viimasel ajal palju mõtisklenud õnne ja õnnetunde teemal. Mis teeb meid õnnelikuks? Kuidas olla õnnelik ja mida see üldse tähendab? Põhikooli kõnekunsti tunnis kirjutasin isegi sellesisulise kõne, kus filosofeerisin üldistatult 15-aastase tundelise teismelise maailmakäsitluse pinnalt õnne olemuse, selle eksistentsi ja materialistliku kuju teemal. Kui küsid, mida ma tookord täpsemalt kirjutasin, siis jään vastuse võlgu. Mälupilt lihtsalt ei ulatu 15 aasta tagusesse aega.

Me kõik tahame õnnelikud olla, aga mida see sinu jaoks tähendab? Kas sa oskad seda kuidagi defineerida?

  • “Mida sa elult tahad?”, küsib Juku
  • “Ma tahan olla õnnelik, tahan ilusat autot, uhket maha, ilusat pere ja teha tööd, mis mulle meeldib.”, vastab Juhan

Tuleb tuttav ette? Üsna ümmargune jutt, nagu läbilõige Jüri Ratase demagoogiast.

Mida peaks endalt tegelikult küsima?

Millised on need momendid, kus me elus kõige rohkem õppetunde saame? Minul on igatahes tülid, ebaõnnestumised ja muud ebameeldivad sündmused. Inimene lihtsalt on programmeeritud kogema ja õppima negatiivsetest momentidest ning tammsaarelikust raskest elust. Ebaõnnestumised annavad meile märku, et midagi on vaja muuta, kui tahame edasi liikuda ning samasugusest negatiivsest situatsioonist tulevikus mööda minna.

Ehk siis ebatavaliselt õigem on endalt küsida, millist valu ja lööki allapoole vööd ma kogeda tahan? Mille nimel oled sa nõus pingutama ja kannatama?

Kuhu ma selle filosoofilise teemaveeretusega jõuda tahan? Me kõik tahame finantsvabadust, aga mitte kõik meist ei ole selle nimel nõus tegema 80 tunnised töönädalaid, sõitma pikki kilomeetreid, olema päevi, nädalaid ja kuid oma perekonnast või sõpradest eemal, minema teadlikult konfliktsetesse olukordadesse, et oma seisukohtade eest seista jne. Me tahame riski võtmata rikkaks saada, tahame suuremaid õigusi ja vabadusi ning unustada sellega kaasnevad suuremad kohustused. Me tahame lõigata kasu täna, nüüd ja praegu, selle asemel, et oma rahulolu edasi lükata ja mis iganes kujul rikkust akumuleerida.

Tahame head suhet ja seksi, aga vähesed meist on nõus osalema keerulistes vestlustes, pettumistes, piinlikes vaikushetkedes ja emotsionaalses psühhodraamas. Kuna see kõik teeb haiget, siis lihtsam on pea liiva alla matta ning teeselda, et midagi pole juhtunud.

Õnnetunne nõuab kirjeldamata piinatunnet ja keerulisi situatsioone. Esiteks sellepärast, et see aitab meil väärtustada elu suurepäraseid momente. Kui sul läheb kogu aeg kõik hästi, siis muutub kõik iseenesest mõistetavaks ning meie standardid ja ootused tõusevad. Lisaks sellele ei kompa pidevalt õnnestuvad inimesed oma võimete piire, vaid naudivad mugavustsooni näiliselt libedat liugu.

Õnnetunne on selges seoses asjaoluga, kui hästi me suudame negatiivseid momente lahendada. Mida rohkem elu meile kaikaid kodarasse loobib, seda osavamaks me nende olukordade lahendamisel saame.

Ray Dalio kirjutab ebaõnnestumistest, vigade tegemisest ja nendele järgnevast protsessist filigraanselt ja pikalt oma raamatus “Principles” / “Põhimõtted.”

https://www.azquotes.com/quote/800936

Edukus ei küsi meie käest, “mida sa soovid elus nautida?”, vaid hoopis, “mitu kilo pruunide pühade pearooga oled nõus sööma või valu taluma?” Elu kvaliteet võrdub sinu elu negatiivsete kogemuste kvaliteediga ning kuidas sa sellest välja tuled.

Liigub väga palju kiire rikkuse ja muud kehva informatsiooni stiilis, “Sa pead midagi lihtsalt piisavalt palju tahtma, et see juhtuks.” Iseenesest tore ja usun unistamisse, aga see unistamine peab olema eesmärgipärane. Unistusele peab järgnema mingisugune tegevus. Kui käid pühapäeviti kirikus laulmas ja palvetamas, et rikkaks saada, aga lähed koju teleka ette kanaleid surmama või magama, siis midagi ei juhtu. Kui sa imiteerid lameleiba ja ootad, et õnn lihtsalt sinu õuele tuleks, siis ei tunne sa õnne isegi siis ära, kui sa kirikust koju minnes Instagrammi “scrollides” ta ülekäigurajal pikali jooksed.

Elus kehtib lihtne paradoks:

Kui tahad suuremaid õigusi, siis ole valmis ka suurenenud vastutuseks ja kohustusteks.

Õigused ja kohustused on otseses lineaarses seoses. Kui tahad juhtida 200 töötajaga ettevõtet, siis ole valmis seisma 200 töötaja heaolu eest ning teenindama neid 200 inimest.

Hea sõber, vali hoolega oma raskusi ja läbielamisi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga