#74 Introvertsus – voorus või needus?

Üsna mitmeid aastaid olen põdenud asjaolu, et olen oma iseloomult tugevalt introverdi poole kaldu. Mul on mitu head sõpra, kes on pigem ektravertsed või siis väga ekstravertsed inimesed. Olen kogu aeg proovinud olla nende moodi, kuid tulutult. Võtsin oma introvertsust nagu haigust ja midagi sellist, mida teiste eest varjata.

Kui ma nüüd tagantjärele mõtlema hakkan, siis tundub see kõik väga humoorikas, aga see aeg oli päris keeruline. Proovi olla aastaid keegi selline, kes sa tegelikult ei ole. Võtab julgust olla see, kes sa tegelikult oled. Paljud küll räägivad sellest, aga tegudeni ei jõua. Projitseerime endast pildi, mis on paljudele vastuvõetav, unustades enda tegelikud väärtused ja sõudes tõmme tõmbe järel identiteedikriisi sadamasse.

Teisalt ei saa ju kedagi otseselt hukka mõista, sest tänane maailm soosib ekstravertseid inimesi. See on fakt. Peavoolumeediat laiemalt sirvides on ekstravertsuse ja võitja vahel võrdusmärk. Võidab see, kes kõvemini räägib. Minu väite heaks illustratsiooniks on sealhulgas viimaste valimiste tulemused. Mida iganes see võitmine ka täpsemalt ei tähendaks. Esiplaanil on ikka need inimesed, kes rohkem hääleühikuid õhku paiskavad, värvilisemalt riides käivad, ilusamaid toidupilte teevad ja millestki provokatiivses stiilis kirjutavad – stiilis “Kadri Simsonile meeldib väga elukaaslase viiner”.

Selles keskkonnas on raske uskuda, et meil on introverte vaja, aga on. Minu õnn.

Ei ole olemas täielikult introvertset või ekstravertset inimest. Me kõik oleme sümbioos nendest kahest vastandlikust poolest, aga üks pool on pigem domineeriv. Ekstravertsed tüübid on proaktiivsed suhtlejad ja saavad inimestega suhtlemisest energiat. Nemad veedavad oma vaba aega reeglina sõpradega sumisedes või nädalavahetusel klubides ja muudel rahvarohketel kultuuriüritustel käies. Nad väärtustavad välist maailma, sotsiaalset heakskiitu ja enda seotust ümbritsevate inimestega. Neil on väga palju sõpru.

Sama mündi teine pool ehk introvertsed tüübid võtavad suhtlemist pigem kohustusena ja sellest tingituna veedavad nad vaba aega üksi olles, metsas jalutades või midagi muud rahulikku tehes. Vaikus on nende taastumise viis.

Tunnen endas ära nii introvertse kui ka ekstravertse iseloomu alged. Mul on suhtlemisega kõik korras ja saan sellega suurepäraselt hakkama. Mulle meeldivad inimesed ja nendega koostöö tegemine. Küll, aga ei tee ma seda nii proaktiivselt viisil, kui keskmine ekstravert.

Olen isikliku arengu mõttes loobunud tänaseks nii Facebookist, Instagramist kui ka nutitelefonist. Infoühiskonna ajastul pealtnäha väga isoleeriv valik, aga samas olen seda teinud täiesti ekstravertsel põhjusel – suhelda rohkem inimestega ja luua nendega personaalne side. Tore on inimestega suhelda ja uurida, mida nad vahepeal teinud on, kui sa ei ole kõigest juba eelnevalt Facebooki teel teadlik. Madala emotsioonitasemega inimese kohta on emotsioonid kordades vahetumad ning märkan rohkem kõike seda, mis minu ümber toimub. Minu tähelepanu on koondunud üksikult üldisele.

Ikka ja jälle kuulen fraasi, et mis sa seal kodus kogu aeg istud, kuigi aktiivse elukaaslase tõttu on see hetkel füüsiliselt võimatu. Samas mul on sellele kodus kükitamise väitele lihtne vastus. Mulle meeldib mõelda. Efektiivseks ja loovaks mõtlemiseks on vaja vaikust, et mõtted leiaksid tee sinu juurde. Müras on palju erinevat sisendit ning unustad tihti omaenda mõtted. Müras mõtlemise ajal on üsna raske vahet teha, mis on sinu ja teiste mõtete vahe ehk kus algab või lõpeb sinu mõte ja abstraktne info pealevool.

Üksi olemine on minu jaoks olnud alati püha koht. Just nimelt koht, mitte vaimne seisund. See on paik, kus saan ennast laadida, keskenduda filosoofilisele käsitlusele teemal – kes ma olen ja miks ma olen? Ma ei tunne ennast Juba ammu süüdi, kui mõne õhtuse koosviibimise asemel otsustan veeta õhtu ahjus praksuvate brikettide, hea kuuma tee ja raamatu seltsis.

Anne Lamott on öelnud:

“Majakad ei käi mööda rannikut ringi ega otsi laevasid keda aidata või päästa. Nad lihtsalt seisavad ja säravad. Kasutavad oma naturaalset valgust, säravad.”

Lahenda situatsioone, tee kunsti, mõtle nagu naftapuurtorn, minnes sisekaemusega aina sügavamale ja sügavamale. Mõtle välja, mida oled tulnud siia tegema ja tee seda.

Veeda oma vaba aega nii nagu sina seda tahad, mitte nagu sa arvad, et peaks tegema. Suhtle inimestega siis, kui sa tunned, et sa tahad seda teha. Käi sõpradega väljas, kui tahad seda teha, mitte kohustusest. Käi oma rada ja tee oma asja.

Ma loodan, et said vastuse küsimusele, kas introvertsus on pigem voorus või needus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga