#73 Loovuse paradoksaalsus.

Olin nädalavahetusel järjekordsel koolimoodulil. Tegin meditatiivset harjutust ja eikuskilt tabas mind piksenool teispoolsusest, mis istutas mind äärepealt oma toolit prantsatades põrandale. Nägin oma paremal õlal punast sarvedega kuradit, kes on mulle aastaid ühemõtteliselt kinnitanud “Miko, sa ei ole loov.”

Tulemus ongi täpselt selline olnud. Olen aastaid lugenud raamatuid, artikleid ja muid kõikvõimalikke kirjutisi ning tundnud, et mina ei saa sellega kunagi hakkama. Loobusin enne, kui olin jõudnud alustada.

No mida helvest?

Meenus kohe üks Henry Fordi teadatuntumaid ütlusi

“Kui sa arvad , et sa suuda või ei suuda midagi teha, siis sul on õigus.”

Kui elu sind kannaga kesktsooni äsab, siis su mõtted on natuke teised, kui õnnelikul inimesel. Kui sa tunned ennast rikka ja edukana, siis su mõtted on oluliselt erinevad vaese ja ebaeduka inimese mõtetest.

Miski ei ole su positiivstele loovatele ajuühendustele kahjulikum, kui hirm, ebakindlus ja kahtlused. Just need kolm viimast tugevat nimisõna on need, millel me laseme oma elu kontrollida.

Olen kindlal seisukohal, et hirmudega võitlemine ei ole lahendus. Hirmud tuleb enda omaks  teha, nendega tuleb sõbraks saada. Ehk siis ära igoneeri seda tunnet, vaid tunnista, et sul on hirm. Tunne see tunne oma kehas läbi. Vaata, mis emotsioone see tekitab ja siis keskendu oma energia sellele, milleks sa seda hirmu muuta tahad. Väga meditatiivne ja headspacelik tegevus.

Millegi vastu võideldes me ei saa sellest kunagi jagu! See on puhtalt psühholoogiline ja jäta meelde – sõnadel on väga tugev jõud. Niikaua, kui meil on terrorismivastane võitlus ja vähivastane liikumine, ei aita me kedagi. Kui sa ütled, et sa võitled millegi vastu, siis sa positsioneerid ennast automaatselt kohale, kus sinu vastas istub keegi, kes sind rünnata tahab. Miks me ei võiks seista rahu ja tervise eest? Teha rahu ja terviseliikumisi ja levitada muid selliseid sõnumeid? Selle kõige mõte on sama, ainult sõna jõud ja fookus on teine.

Kui sa tahad kellegi vastu võidelda, siis elu pakub sulle kandikul täpselt selle võitluspartneri, kelle vastu sa võidelda tahad.

Kuidas seda muuta?

Prescott Lecky (käitumuspsühholoogia uurija) on kindlal seisukohal, et inimestel on kaasaündinud vajadus olla järjepidev. Kui meie tegevused või mõtted seda ei ole, siis mõistus ei pea infot oluliseks ning unustab selle.

Lecky käib välja tabava mõtte, kuidas sa saad oma uskumusi muuta ja hirmudega sõbraks. (Lisaks lausele, mida mina olen orgu jõudes tihti kasutanud – Kui oled kaelani s**a sees, siis ei ole mõtet pead norgu lasta.)

“Meie kõigi sees on midagi, mis teeb meid sama talendikaks ja võimekaks, kui ülejäänud maailm. Me oleme lihtsalt ise enda kõige suuremad kriitikud, teeme ennast maha ja lubame häbi ja süütunnet.”

USA legendaarselt armeekindralilt George Pattonilt küsiti kord, kas ta tundis enne lahingusse minekut hirmu või ebakindlust, siis tema vastus oli geniaalne.

“Ma ei küsi kunagi oma hirmudelt nõu.”

Kuidas peas keerlevate negatiivsete ennast mutta tampivate sõnumitega sõbraks saada?

Lecky soovitab need mõtted paberile kirja panna. Võta A4 vertikaalselt ette ja tõmba joon keskele ülevalt alla.

  1. Saa aru nendest negatiivsetest mõtetest, mis sul peas on ja mis takistavad sul midagi ära teha. Olgu see siis telefonikõne, luuletuse kirjutamine, situatsiooni lahendamine vms. Kirjuta need paberi vasakule poolele

  2. Istu vaikselt ja tunneta neid negatiivseid mõtteid. Õpi tunnetama, kuidas sa väänad neid mõistusevastaseid mõtteid oma oskustest, puhud neile õhku sisse kuni hetkeni, et loobud millegi tegemisest.

  3. Kui sa oled paberi vasakule poole kirjutanud kõik need subjektiivsed negatiivsed mõtted, siis paremale poole kirjuta neile objektiivselt positiivne vastulause, miks sa sellega hakkama saad.

Näide minu enda pealt. Olen viimased pool aastat kerinud luuleraamatu kirjutamise ideed. Olen oma peas selle mõtte kogu aeg maha matnud, sest “ma ei ole ju loov inimene.” See on see, mida ma kõik need aastad endale kogu aeg korrutanud olen.

“Mida sa üldse sellest pastakast ja paberist kätte võtad, sul niikuinii ei tule mingit ideed, mida sinna paberile kirja panna. Keegi ei loe neid ja pealegi, mida sa üldse luuletustest ja nende kirjutamisest tead?”

Kõik suured asjad saavad alguse väikestest tegevustest. Mõtle selle peale, kui sa looduses ringi tatsad, saunas käid ja oma mõtetega üksi oled. Sul on peas rohkem mõtteid, kui pastakas pastat. Alusta lihtsalt nende huvitavate sõnade ja lausemoodustiste kirjapanemist ja muu materjal tuleb iseenesest. Ja pealegi, sa teed seda kõige rohkem iseenda jaoks, et oma maailmavaade ja arusaam elust enda seest välja saada.

Lihtsalt alusta ja vaata kuhu see välja viib. Kui teed asja südamega, siis küll tulevad ka lugejad. Kui ei, siis saad oma mõtted paberile, mida on aastate ppärast väga hea meenutada. Igatahes oled võitnud. Pealegi, see on statistiliselt võimatu, et 7,6 miljardi inimese hulgas ei ole sinuga ühtegi kaasamõtlejat. Samas on statistiliselt täiesti kindel, et kui sa neid mõtteid kirja ei pane, siis pole sul ühtegi kaasamõtlejat.

Ainuüksi seda harjutust tehes ja läbi kirjutades sain indu juurde ja märkmikus on hulgaliselt erinevaid pealtnäha seosetuid kritseldusi. Samas on väga huvitav näha, kuidas nende erinevate kritselduste vahel mingid seosed täiesti tundmatust kohast tekkima hakkavad.

“Ainus tee eduni on kogeda läbikukkumisi. Meie ainuke tõeline kuritegu elus on mitte kunagi midagi ette võtta. Selle asemel, et sa proovid mitte vale otsust teha, proovi õige otsus teha.” – Thomas Edison

Loovad inimesed on loovad, sest nad usuvad, et nad on loovad. Sama kehtib ka mitte loovate inimeste puhul, nad usuvad, et nad pole loovad.

Alusta sellest, et ütled endale häid asju. Mõtle oma õnnestumiste, heade omaduste ja oskuste peale. Isegi kõige ebaõnnestunumal kodanikul on midagi head ette näidata. Küsimus on ainult selles, kuidas sa õnnestumist defineerid?

Kasvõi asjaolu, et ärkasin hommikul üles ja jõudsin tervena WCsse on juba saavutus omaette. Sa ei kujuta ette, kui palju inimesed oma varbaid, õlgasid ja muid kehaosi pimedas toas vastu laua nurka ja uksepiita löövad. Oled kunagi süüa teinud ja sulle on sinu toit maitsenud? Check. Oled kundagi kellelegi midagi kinkinud või komplimente teinud ja teisele inimesele on see meeldinud? Check. Alusta kõige väiksematest õnnestumistest.

Kui mõtled, et sõbral on suurem biitseps, puhtam ja võimsam Datsun ning sina oled sellepärast läbi kukkunud, siis sa oledki. Ainuüksi selle mõtteprotsessi pärast. Sellise suhtumisega ei jõuagi mitte kuskile. Täpselt sarnase mõtteviisi pärast ajasin ma ennast depressiooni ja elu otsa äärele. Tegelikult on nii palju ägedaid asju, mida me elus teinud oleme.

Mina usun endiselt täiesti naiivselt, et kõik inimesed on oma loomult loovad. Kui sa mõtled kasvõi selle peale, kui palju sa endale keskmiselt vabandusi tood, miks mitte tuba koristada, trenni minna, õppida jne. Kui me suudame seda teha, siis suudame oma loovuse ka enda kasuks tööle panna.

Edu loob edu. Ehk väikesed õnnestumised on samm suure õnnestumise ja eduni. Kuidas sa oma edu defineerid?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga